Languages

Loodus- ja kultuuripärandi interpreteerimine ökoturismis

 

Asta Tuusti

 

“Kirjeldamatu õie ilu, kõrguses lendava linnu graatsia, tuule mühin puudes: üks kord või siis mõni teine kord elus puudutab loodus sind, mind ja meid kõiki oma täiesti erilisel isiklikul moel. Tema ääretu müstika avaneb meile hetkeks ja me kogeme uimastavat puhtust, mis meenutab meile, et Elu on märksa võimsam kui inimeste väikesed toimetused.” (Cornell 1979)

 

Ettevõtja, kes soovib alustada oma ökoturismi toote arendamist, seisab silmitsi terve rea tähtsate küsimustega. Kõige tavalisem lähenemine on alustada küsimusega: „Mida?“. Mida on meil külastajale näidata, mis on need huvitavad ja silmapaistvad loodus- ja pärandkultuuri objektid, mis meelitaksid ligi turiste, kes oleksid nõus maksma meie poolt pakutava teenuse eest? Igasse Eestimaa paika ei jätku Taevaskoja paljandeid, võimsat pankrannikut, Tamme-Lauri Tamme või Munamäge. Samas on igal paigal oma eriline ainukordne loodus- ja kultuuripärand, mille lugu jutustades on võimalik avada seoseid kogu universumi ja inimkultuuriga. Lugu ise põhineb maastiku märkide tähenduste tõlkimisel – loodus- ja kultuurikeskkonna interpreteerimisel. Mõistes loodust, kui kogu materiaalset maailma, kogu universumit ning inimest koos oma tegevuse tulemuste ja tagajärgedega osana looduses, kasutan käesolevas artiklis mõistet looduse interpreteerimine ka kultuuripärandit käsitledes.

 

Mis on looduse interpreteerimine?

Looduse interpreteerimise mõiste võttis kasutusele Freeman Tilden (1957):
„Looduse interpreteerimine on hariduslik tegevus, mille eesmärgiks on pigem avada tähendusi ja suhteid läbi originaalsete objektide, otseste kogemuste ja illustratiivsete vahendite kui lihtsalt edastada faktilist informatsiooni.“

 

Looduse interpreteerimine - vahendamine - sisaldab loodusteaduste või nendega seotud valdkondade oskuskeele tõlkimist erialase ettevalmistuseta inimesele mõistetavasse, huvitavasse ja nauditavasse keelde. Mõiste „looduse vahendamine“ tuleneb inglisekeelsest terminist nature interpretation. See ei tähenda ainult teadmiste jagamist looduse kohta, vaid põhineb loodusteadustel, kultuurilool, sotsiaalteadustel ning kaunitel kunstidel, olemata siiski lihtsalt loodus- või sotsiaalteaduslik loeng, kultuuriline ettevõtmine ning kaunite kunstide töötuba.

 

Looduse interpreteerimine tähendab looduse tutvustamist vormis, mis teadmiste jagamise kõrval kujundab arusaama, et inimene on osa loodusest, et loodus on majanduse ning kultuuri alus. Looduse interpreteerimisel on oluline roll praktilistel kogemustel ja elamustel, mis kujundavad väärtushinnanguid - positiivset suhtumist ümbritsevasse keskkonda emotsionaalse, aktiivse ja mõtestatud tegevuse kaudu.

 

Milleks ökoturismi ettevõtjale looduse interpreteerimine?

Ettevõtja jaoks on väga oluline enesele selgeks teha, miks tahetakse turismitoodet markeerida eesliitega „öko-“. Kas tegemist on sooviga olla trendikas, paremini müüa kasutades nn. „100% looduslikku toodet“ kui tervislikkuse ja keskkonnasõbralikkuse sünonüümi. Selline arusaam haakub nägemusega ökoturismi tervistavast (tervisliku puhkuse pakkumine, lõõgastumine, töövõime taastamine jne.) ja majanduslikust (tulu saamine turismitooteid pakkuva piirkonna ettevõtjatele, reisibüroodele, laiemas mõttes ka kogu riigile) eesmärgist (Meimer 1998). Küsimuse: „Miks?“ vastus peaks siiski rajanema palju laiemale arusaamale, murdma välja igapäevaelulistest pragmaatilistest tähendustest ja haakuma ökoturismi rahvusvaheliselt tunnustatud kriteeriumitega, mille üldistas 50 erineval maal läbi viidud uuringute põhjal Edwards (2003):

  1. Mõjutab positiivselt loodushoidu ja keskkonnakaitset.
  2. Toob majanduslikku kasu kohalikele elanikele.
  3. Tõstab keskkonnateadlikkust kujundades seostatud  teadmisi loodus-, kultuuri- ja sotsiaalsest keskkonnast ning keskkonnahoidlikke väärtushinnanguid ja hoiakuid.

Ökoturismi kolmest üldtunnustatud kriteeriumist on kaks väga tihedalt seotud looduse interpreteerimisega, mis mõjutab nii loodushoidu ja keskkonnakaitset kui ka keskkonnateadlikkuse kujunemist.

 

Selleks, et tagada ökoturismi jätkusuutlikkus, on oluline, et inimesed oskaksid ja tahaksid käituda loodust kahjustamata. See eeldab looduse ja inimtegevuse seoste mõistmist, mida saab kujundada just konkreetses keskkonnas praktiliste näidete baasil. Samas on loodusturismi toote tuumaks loodusobjektid, mida tutvustades näidatakse seoseid looduse ja inimkultuuri vahel ning pakutakse mõtestatud elamusi, mis mõjutavad osalejate väärtushinnanguid. Järelikult on ökoturism otseselt seotud looduse interpreteerimisega nii eesmärkide kui ka tegevuste tasandil.

 

Kuidas loodust interpreteerida?

Kui ökoturismi ettevõtja on leidnud ümbritseval mikro- või makromaastikul objekti, mille baasil oma toode kujundada, kerkib päevakorda küsimus: „Kuidas?“, mille puhul kehtivad teatud ühised põhimõtted.

 

Sam H. Ham on esitlenud kolme lähenemist looduse interpreteerimisele (2005):

  1. Õpetamine (“teacher-tell” )
  2. Informeeriv meelelahutus (“infotainment”)
  3. 3. Tähenduse loomine ( “meaning-making” )

Järgnevalt on käsitletud erinevaid lähenemisi ja interpreteerimise põhimõtteid lähtudes Sam H Ham`i üldistustest koos konkreetsete interpreteerimise näidetega.

 

1. Õpetamine (“teacher-tell”)

“Kui nad teavad seda, mida meie teame, hakkavad nad hoolima asjadest, millest meie hoolime.”
Seda lähenemist iseloomustab akadeemilisus, teadmiste jagamine, teaduslikud terminid, loengu vorm. Kui hõivatud kuulajaskond (õpilased, tudengid, täiendõppel osalejad) võivad sellise esitlusega leppida, siis hõivamata kuulajaskonna puhul, kelle hulka kuuluvad ka turistid, ei ole motivatsiooni teaduslikke inforikkaid esitlusi kuulata. 

Nt. Rändrahnu tutvustus: „See kivi koosneb rabakivigraniidist, mis kuulub faneriitse struktuuriga süvakivimite hulka. Graniit koosneb põhiliselt kvartsist ja päevakivist, sisaldades vähemal määral biotiiti ja amfiboole,“ võib kuulaja heal juhul vaid õlgu kehitama panna.

 

2. Informeeriv meelelahutus (“infotainment”)

“Kui me suudame nauditava meelelahutuse abil hoida publiku tähelepanu, muutuvad inimeste hoiakud.”
Selle lähenemise korral peetakse peamiseks eesmärgiks elamuslikkust, seikluslikkust, lõbu, kuid unustatakse meelelahutust pakkudes keskkonnahoidlikud väärtused ja suhtumised, mida kujundada soovitakse.

Nt. Pärast seda, kui oleme gruppi rändrahnu mineraalsest koostisest informeerinud  korraldame rändrahnu otsa ronimise lõbusa meeskondliku võistluse. Tegevusest jääb meelde eelkõige seikluslik elamus … ja võib-olla hävitatud sambla- ja samblikukooslus.

 

3. Tähenduse loomine( “meaning-making”)

“Inimesed hakkavad hoolima sii,s kui me paneme nad mõtlema, looma oma seoseid ja tähendusi.”
See lähenemine on vabatahtliku kuulajaskonna puhul kõige tulemuslikum. Loodusobjekte köitvalt ja arusaadavalt tutvustades luuakse elamuslikult ja kogemuslikult seoseid looduse, kultuuri ja sotsiaalse keskkonna vahel.

Nt. Kuulajatele saab tähendusi luua tutvustades rändrahnu temaatilises raamistikus „Kivid jutustavad Maa ajaloost“, kasutades märksõnu: mustrid Maa kuumast südamest, Põhjala põgenik, jääaja rändur jne. Või uurides luubiga „kivikasuka asukaid“ .

 

Kuidas on looduse vahendamine seotud keskkonnaharidusega?

Heal ökoturismi tootel on suur keskkonnahariduslik mõju, sest looduse vahendamine kujundab loodus- ja keskkonnahoidlikke väärtushinnanguid, pakkudes teadmiste kõrval emotsionaalseid kogemusi loodusest.

 

Looduse vahendamise eesmärgid kattuvad keskkonnahariduse eesmärkidega: mitmekesist keskkonda väärtustava, inimese ja looduse seoseid mõistva ning vastutustundlikult käituva inimese kujundamine. Usun, et iga ökoturismi ettevõtja soovib just sellistele omadustega külastajaid, kuid selle nimel saab ökoturism väga palju ära teha lähtudes oma tegevuses keskkonnahariduse  põhimõtetest (Henno 2002):

  • • Elamuslikkus – kõigi meelte kasutamine;
  • • Kogemuslikkus – vahetud kogemused;
  • • Tegevuslikkus – aktiivne tegevus ehedas keskkonnas;
  • • Probleemikesksus – oluliste küsimuste esitamine, uurimuslik lähenemine, keskendumine lahendustele;
  • • Hinnangulisus – väärtustamine, oma tegevuse hindamine;
  • • Optimistlikkus/positiivsus – sh. turvaline suhtlemine;
  • • Integratiivsus/terviklikkus – seoste ja tähenduste loomine;
  • • Tulevikku suunatus – vastutus oma tegude tagajärgede eest.

Siit tuleneb otsene seos looduse vahendamise ja keskkonnahariduse vahel: sarnased eesmärgid ja põhimõtted, sarnased meetodid. Kuigi looduse vahendamine katab vaid osa keskkonnahariduslikust temaatikast, toetab ta väga paljude üldhariduse eesmärkide saavutamist. Oluline on see, et looduse vahendamine pakub meetodeid praktiliseks õppimiseks looduses.

 

Kes on looduse interpreteerija?

Looduse interpreteerija ülesandeks on huvi äratamine looduse ja kultuuriloo vastu ning keskkonnahoidliku maailmavaate kujundamine. See ülesanne nõuab seostatud mitmekülgseid teadmisi erinevates valdkondades ning eeldab oskusi tööks erinevate sihtrühmadega.

 

Loodusretke juhi ABC (Belials 2006) põhjal on loodusretkede eesmärgid:

  • • tutvustada meie maa loodust ja kultuuri,
  • • anda ülevaade looduskeskkonna hetkeolukorrast,
  • • tutvustada looduskaitsealasid,
  • • edendada loodusharidust, vaba aja tegevust ja matkamist looduses,
  • • pakkuda inimestele elamusi ja lõõgastumisvõimalusi,
  • • õpetada inimesi looduses käituma,
  • • arendada keskkonnasõbralikku mõtteviisi.

 

Kõik need eesmärgid võib kokku võtta ühe eesmärgi alla – keskkonnateadlikkuse edendamine laias mõttes.  Nende eesmärkide saavutamine eeldab heatasemelist looduse interpreteerimist. Looduse interpreteerijaks on giid, õpetaja või retkejuht, kelle jaoks maastiku objektid on nagu noodid interpreedile, kes noodikirja helide keelde tõlgendab. Looduse interpretatsiooni „muusika“ on tähenduslikud lood puudest, kividest, ehitistest, teedest, loomadest, kooslustest jne. – elus ja eluta, inimese poolt mõjutatud või mõjutamata looduse objektidest.

 

Kui loodusturismi ettevõtja ei pea ennast pädevaks looduse vahendajaks ning otsib koostööpartnerit, peab ta arvestama, et nii nagu muusikamaailmas, on ka looduse interpreteerijate hulgas erinevaid karakteritüüpe. Sam H. Ham (1992) toob välja  „politseinikud“, „masinad“, „kõigeteadjad“ ja „võõrustajad“, keda on iseloomustatud järgmiselt.

  •  • „Politseinikud” – kohaliku keskkonna ustavad kaitsjad. Nende põhiliseks suhtlusvahendiks on reeglid, manitsused ja keelud. Selle asemel, et panna külastajaid tundma end teretulnuna, käituvad „politseinikud” tõrjuvalt, kahtlustades kõiki kui potentsiaalseid looduse kahjustajaid.
  • „Politseiniku“ karakteritüüpi esindavad sageli looduskaitsjad, kes pole enda jaoks lahti mõtestanud, kui võrreldamatult tulemuslikum on keeldude/käskude asemel suhtumise kujundamine, oma teadmiste ja väärtushinnangute vahendamine.
  •  
  • • „Masinad” – käituvad nagu grammofoniplaadid.
  • Kuulajatele on tavaliselt selge, et sama ekskursiooni/retke on läbi viinud palju kordi täpselt samal viisil. Eriti oluline on „masinate” esitlusstiilis arvutilaadne toon, mis sisendab, et esineja ei lisa  midagi isikupärast. Suhtlemine toimub ainult ühes suunas ning „masina” hästiharjutatud stiilist kõrvalekaldeid ei esine. „Masinatele” ei meeldi, kui neid katkestatakse küsimustega või ükskõik millega, mis on planeerimata või väljaspool „stsenaariumi”.
  • „Masinate“ hulka kuuluvad giidid, kes oma giidireferaati igal juhul igasugusele sihtrühmale samal kombel ette kannavad. Tundub, et varasem giidide atesteerimine on soodustanud giidide-masinate teket, sest liiga suurt tähelepanu pöörati pelgalt faktide teadmisele. Õnneks on see olukord juba muutunud. Jääb loota, et üha vähem on olukordi, kus giidi kuulaja peab mõtestamata infotulvast piinatuna mõtlema: „Palun keerake see raadio kinni!“
  •  
  • • „Kõigeteadjad” – giidide maailma andmetepaiskajad.
  • „Kõigeteadjad” on pühendunud eesmärgile näidata  kui palju nad oma teemast teavad. Nad pikendavad ekskursiooni meelsasti tunni võrra, et olla kindlad, et kuulajad on saanud kogu informatsiooni. Öelda „ma ei tea” tekitab neis kimbatust. „Kõigeteadjate” ekskursiooni teema on kogu aeg sama: „Pange hästi tähele ja te näete kui palju ma teist targem olen.”
  • „Kõigeteadjad“ on kahtlemata võrreldes „masinatega“ väga isikupärased. Stiilipuhas „kõigeteadja“ suhtleb rühmaga esitades ohtrasti kuulajate (fakti)teadmisi kontrollivaid küsimusi, millele ta tavaliselt ise suure entusiasmiga vastab. „Kõigeteadja“ kipub unustama oma kuulajate põhivajadusi ning ekskursiooni/retke lõpus otsivad infotulvast räsitud, januseid ja näljased lähimat tualetti.
  •  
  • • „Võõrustajad” – sõbralikud väärtuste vahendajad, tähenduste loojad.
  • „Võõrustajad“ loovad teadlikult sõbraliku õhkkonna, mis võimaldab kahesuunalist kommunikatsiooni, pakkudes inimestele rõõmu suhtlemisest. Nad ei  toimi  nagu „politseinikud” (kuigi nad on väga huvitatud piirkonna kaitsmisest),  nagu „masinad” (kuigi nende ekskursioonid on hästi planeeritud ja harjutatud), ega nagu „kõigeteadjad” (kuigi nad tunnevad oma valdkonda hästi). „Võõrustajad” kehastavad karakterit, mis on omane enamikul inimestele, kui nad kutsuvad uusi sõpru enda koju külla.

 

Siinkohal jääb soovida, et leiaksite oma partneriteks „võõrustajad”, sest nemad on parimad looduse vahendajad. Nad suhtuvad oma külastajatesse kui külalistesse, mitte kui passiivsetesse kuulajatesse, küllastamatutesse õppuritesse või füüsiliselt ohtlikesse teguritesse. Kui „masinaid” ja  „kõigeteadjaid” iseloomustab väljend „räägib, mida teab”, siis „võõrustaja” keskendub oma publiku jaoks olulisele – „teab, mida räägib”.

 

Sisuliselt on võõrustaja rollis iga turismiettevõtja. Ka majutus- ja toitlusteenust saab üles ehitada looduse vahendamise kontekstis. Igal majal on oma lugu, mis räägib, miks just siin selles kohas on niisugune maja; miks on see ehitatud just nendest materjalides; millise huvitava elulooga inimene on selle maja ehitanud; kes on siin elanud ja seda paika külastanud jne. Parim võimalus inimese ja ümbritseva looduse seoste näitamiseks on lugu toidust, mida pakutakse. Ma ei mõtle siin ainult tõdemust: „porgand oma peenralt“ või „oma kana munad“, vaid sügavat mõistmist inimese ja ümbritseva looduse seostest, mida illustreerib järgnev tekst.

 

„Loodus on alati lähedal. Ta on meie ümber, ta on meis endis. Iga veemolekul meie kehas on rännanud läbi aja ja ruumi, jõudnud meieni aurudes meredest, jäätudes liustikel, sulades jõgedesse, läbi taimede, loomade, inimeste, põhjavee igavese ringe ürgookeanist kivisöemetsade ja dinosauruste kaudu tänasesse päeva. Iga toitaine on tekkinud rohelises taimes ja jõudnud toiduahela kaudu meieni. Hapnik, milleta meie keha ei suuda vabastada toidus olevat energiat, on vabanenud veest rohelises lehes päikesekiirte toimel. Ja energiagi, mille arvel elame, liigume ja mõtleme on Päikeselt, kinni püütud ja toitainetesse pakitud jällegi roheliste taimede poolt“. (Tuusti 2005)

 

Mis on looduse vahendamise EROT-mudel?

Kui soovite loodusturismi ettevõtjana ise arendada oma oskusi looduse interpreteerijana on suureks abiks looduse vahendamise EROT-mudel, mille on välja töötatud Sam H. Hami poolt.

Mudeli nimi moodustub looduse vahendamise oluliste põhimõtete esitähtedest:

  • • Enjoyable – köitev, meelelahutuslik,
  • • Relevant – relevantne – asjakohane, tähenduslik,
  • • Organised – organiseeritud,
  • • Thematic – temaatiline.

Järgnevalt on seletatud, kuidas neid põhimõtteid mõista ning looduse interpreteerimisel rakendada.

 

1. Köitev, meelelahutuslik, huvitav.

Väga tähtis on hoida  tähelepanu. Kuigi meelelahutus ei ole looduse vahendamise peamine eesmärk, on see üks olulisemaid põhimõtteid. Igasugune hea suhtlemine on köitev selles mõttes, et hoiab oma kuulajaskonna tähelepanu.
Mõned näited, kuidas muuta esitlust köitvamaks.

• Naeratus:
Naeratav nägu tähendab heameelt enamikus kultuurides. Kui esineja paistab välja nagu oleks ta lõõgastunud ja nagu oleks tal lõbus, tunneb sama ka publik. „Kui sa naeratad, naeratab kogu maailm koos sinuga.” Liigne tõsidus loob ametliku atmosfääri ning ei soodusta suhtlemist.

 

• Näidake põhjuse ja tagajärje seoseid
Inimesed tahavad teada, mis mille põhjustab. Püüdke näidata otseseid seoseid põhjuse ja tagajärje vahel.

Nt. Fakt, et Põhja-Eestis maapind kerkib, saab hoopis uue tähenduse, kui räägitakse jääaja paksudest liustikest, mille sulamise järel maapind raskusest vabanedes kerkima hakkas.

 

• Ühendage loodusteadus inimajalooga:
Uurimused näitavad, et inimesed on teadusest rohkem huvitatud kui seda saab seostada kultuurilooga, erinevate rahvaste pärandkultuuriga. Näiteks sidudes informatsiooni taimede kohta looga, kuidas põliselanikud kasutasid neid taimi oma toidus, kunstis, religioonis, jne. võib olla huvitavam kui see informatsioon omaette.

Nt Lugu kuusevaigust saadud nätsust, mida suus tundide viisi närides valmistati ja mis ka laatadel kaubaks läks, avab uusi tahke kuusevaigu baktereid hävitavas toimes, muutes  kõigile tuntud kuusepuu huvitavaks interpreteerimise objektiks.

 

Kasutage loovust, et esitada oma teema huvitavalt:

  • • Liialda suurusega: „Kui me oleks piisavalt väikesed, et minna sipelgapessa, oleksite imestunud, mida te seal näeks.”
  •  
  • • Muuda ajaskaalat: „Kui aega saaks kiirendada nii, et igas sekundis mööduks sada aastat, võiksite siin rannaluitel seistes tunda, kuidas maapind kerkib ja meri kiiresti taganeb.”
  •  
  • • Kasuta piltlikke võrdlusi: „Turbasammalde värvus rabas on nagu vastupidi toimiv valgusfoor: punane lubab liikuda, roheline keelab astuda.“
  •  
  • • Kasuta väljamõeldud situatsiooni: tutvustades metsade majandamise vajadust, mõelge välja lugu linnast, kus pole üldse puitu või puidust tehtud asju; minge ajas tagasi või edasi; esitage hüpoteetiline probleem või püstitage illustreeriv situatsioon (näiteks „Milline oleks elu maal kui selle keskmine temperatuur tõuseks ainult 5 kraadi C?” või „Mis juhtuks kui poleks üldse putukaid?”
  •  
  • • Kasuta ümberkehastumist: andke valitud inimomadused asjadele (näiteks „Mida ütleksid puud kui nad saaksid rääkida?” või „Mida võiksid sipelgad inimestest arvata?”) .
  •  
  • • Mõtle välja tegelane, kellest pajatava loo abil saate tutvustada looduses toimuvaid protsesse (nt. Veemolekul Valter, kes seikleb veeringes).
  •  
  • • Mängi keskkonnamänge: mängud loovad olukorra või kogemuse, kus loodus on õpetaja: iga mängu kaudu räägib loodus – mõnikord teaduslikult, mõnikord kunstiliselt, mõnikord müstiliselt. Mängud:
  • - aitavad luua vaimset ja emotsionaalset harmooniat ümbritseva loodusega;
  • - annavad elamuslikult ja kogemuslikult ülevaate looduslikest protsessidest;
  • - arendavad tundlikkust otseste meeleliste kogemuste kaudu;
  • - kujundavad hoiakuid ja väärtushinnanguid positiivsete emotsioonide kaudu.
  • (Tuusti, Lotman 2002)

 

2. Relevantne – tähenduslik.

Sellel informatsioonil, mis on meile tähenduslik, on kaks omadust: see on arusaadav ja  see on oluline. Kuigi need on omavahel seotud, on arusaadavus ja olulisus erinevad asjad. Arusaadav, mõistetav on info, mis on seotud asjade ja nähtustega, mida me juba tunneme, mille kohta on meil olemas eelnevad teadmised ning ka uue teabe jagamisel kasutatakse meile arusaadavat keelt, seletatakse lahti terminid, mida me ei tunne. Oluline on inimeste jaoks see, millesse neil on juba oma suhe, mis on seotud meie huvide, hoiakute ja väärtustega, asjadega, millest me hoolime.

Nt. Tekst: „Eesti lihhenofloora sisaldab ligi 800 sümbiontset liiki, kelle vegetatiivne keha koosneb mükobiondist ja fotobiondist,“  on arusaadav vaid kitsale spetsialistide ringile. Kui aga rääkida seenest ja vetikatest, kes sambliku organismis vastastikku kasulikku kooselu elavad, ning nagu mees ja naine abielus oma rolle jagavad, on esitatud info tähenduslikum laiale kuulajate ringile.

 

3. Organiseeritud

Looduse interpreteerimine peab olema lihtsalt jälgitav, ei tohi nõuda kuulajaskonnalt liiga suurt jõupingutust. Oluline on nii struktuuriline ülesehitus kui ka info hulk. Osalejad peavad saama infot retke/programmi ajalise kestuse, läbitava teekonna pikkuse, huvipunktide arvu, planeeritud tegevuste jms kohta. Sissejuhatus, sisu arendus ja kokkuvõtte on olulised nii retkel tervikuna, kui ka iga üksikul esitlusel erinevates peatuskohtades. Georg Miller (1956) tutvustab oma artiklis „Maagiline number seitse, pluss, miinus kaks” printsiipi, et inimesed on suutelised korraga vastu võtma ja mõistma ainult 7±2 eraldi seisvat mõtet, fakti või ideed. Seetõttu on oluline, et limiteeritaks tundmatut informatsiooni sisaldavate peamiste ideede hulka esitluses kuni 7±2. See seaduspärasus on rakendatav nii suulises kõnes kui ka kirjalike infostendide ja ekspositsioonide koostamisel.

 

4. Temaatiline

Temaatiline on looduse interpreteerimine siis, kui esitlusel on olemas tähenduslik sõnum, mida tahetakse edastada. See tähendab, et teema sõnastamisel ei saa jääda üldiseks nt. Linnud, vaid esitada oma sõnumi põhiidee juba temaatilises pealkirjas nt. Kotkad õpetavad looduskaitset. Teema pealkirja saab siduda köitvalt peamise idee – sõnumi, mida me tahame edastada. Nt. puude tähtsust ja fotosünteesi käsitleva programmi teema: Puud püüavad Päikest.

 

Kui looduse interpreteerija rakendab mudelist vaid E ja O, jääb ta informeeriva meelelahutuse lähenemise juurde. Relevantsuse (R) ja temaatilise (T) sõnumi edastamisega jõutakse tähenduste loomiseni.

 

Kõiki kirjeldatud põhimõtteid on algajal looduse interpreteerijal kohe keeruline rakendada, seepärast sõnastasime Kaja Lotmaniga 2000. aastal esimest looduse interpreteerimise koolitust ette valmistades nõuanded algajale looduse vahendajale. Koolitusel osalenute tagasiside põhjal saab väita, et need on heaks juhiseks praktilises tegevuses.

 

Nõuanded looduse interpreteerijale

Retke planeerimisel küsi endalt, milline on Sinu sõnum, mida Sa kindlasti käsitleda tahad. Jäta välja kõik üleliigne.

1. Tutvusta päevakava, tutvu grupi liikmetega, lepi kokku reeglid.
2. Lähtu osalejate huvidest, nende eelnevatest teadmistest ja kogemustest.
3. Grupi aktiveerimiseks ja info saamiseks kasuta avatud küsimusi.
4. Arvesta grupi arengu faase:
    • sõltuvusfaas
    • konfliktifaas
    • eraldumisfaas
    • koostööfaas
5. Kasuta mitmekesiseid meetodeid, too piltlikke näiteid, loo seoseid.
6. Tutvustades kohaliku keskkonda, ära unusta loodust kui tervikut ja inimese olulist osa selles.
7. Väldi keerulisi mõisteid, võõrsõnu ja slängi; hoidu liigsetest faktidest.
8. Väldi loengu pidamist – Sa ei pea ära rääkima kogu maailma ajalugu.
9. Kasuta pause, jäta ruumi vaikusele.
10. Toeta rühmaliikmete kõigi meelte avamist ja kasutamist.
11. Leia uusi tahke ka tuntud asjades ja nähtustes.
12. Esitluse juures järgi järgmisi põhimõtted:
      • Esitlus koosneb kolmest osast: sissejuhatus, sisu, kokkuvõte.
      • Vali sobiv kehakeel.
      • Hoidu parasiitsõnadest.
      • Kasuta erinevaid kõne intonatsioone.
      • Väldi tähelepanu köitvaid harjumusi.
      • Väldi spikerdamist.
13. Arvesta retkel osalejate vajadustega:
      • füsioloogilised vajadused
      • eksistentsiaalsed vajadused
      • sotsiaalsed vajadused
      • tunnustusvajadus
      • eneseteostusvajadus  (A. Maslow)
14. Leia aega retke lõpetamiseks kokkuvõttega.

Kõige tähtsam on jääda iseendaks: olla aus enese ja retkel osalejate vastu. Kasuta vaid meetodeid, mis on Sulle omased.

 

Miks on looduse interpreteerimine tähtis?

Looduse interpreteerimine pakub meelelisi emotsionaalseid kogemusi ja tutvustab mõistetavas vormis olulisi seoseid inimese ja looduse vahel. Nii areneb inimeste oskus märgata looduse ilu, avastada elu imelisust läbi kõigi meelte aktiivse kasutamise. Loodusega tekib suhe, millest võrsub vastutustunne maailma, teiste inimeste ja iseenda ees.

 

„Loodusega sidet otsides saame tundma õppida iseennast, leida oma mälusügavustes seoseid, mis on väga olulised meie liigi säilimiseks. See on võti looduse sisemise väärtustamise juurde, mis avab uksed nii elurikkuse kaitseks kui säästvaks arenguks.” (Puura, I. Eessõna Looduse interpreteerija käsiraamatule. 2005)

 

Kasutatud allikad

Belials, V. (2006). Loodusretke juhi ABC. Tartu

Cornell, J. (1979). Sharing Nature with Children.

Edwards, S., McLaughlin, W. And Ham, S. (2003)k at ecotourism policy in Americas. In Ecotourism policy and planning. Wallingford, UK: CAB International, 293-307.

Ham, Sam H. (1992). Environmental Interpretation A Practical Guide for People with Big Ideas and Small Budgets. USA, Colorado, Golden: Fulcrum, North American Press.

Ham, Sam H. (2005). Looduse interpreteerija käsiraamat. Eesti Loodushariduse Selts.

Ham, Sam H. (2005). What is “Quality” Interpretation. Expert Meeting Lüneburg BSR Eagle Project.

Henno, I. (2002). Keskkonnaharidus koolis. Tallinn

Lotman, K., Tuusti, A. (2000) Looduse interpreteerimine. Loengumaterjalid. Metsakaitsealade võrgustiku projekt.

Meimer, R. (1998). Ökoturismi mõiste ja sisu. Ettekanne konverentsil “Loodushoid ja turism” Pärnu.

Tilden, F. (1957). Interpreting our heritage. North Carolina, Chapel Hill: University of North Carolina Press.

Tuusti, A., Lotman, K., Loide, M. (2002)  Keskkonnamängude kogumik II. Tartu: Eesti Loodushariduse Selts.