Languages

Esinemine

 

Loodusgiid tunneb oma marsruuti, mille ta on vähemalt üks kord vahetult enne grupiga väljaminekut läbi käinud ja teinud paiga looduse iseloomust ning raja tehnilisest olukorrast väikse ülevaate. Loodusgiid teab, et parim võimalus loomadega tutvumiseks on kasutada oma esitlusel nende looduses olevaid tegusemisjälgi. Loomade endiga kohtumine on juhus, mida ette planeerida ei saa.

 

Loodusgiid ei loe vahendatavat teksti maha paberilt ega peast, vaid räägib nähtust vabas vormis lähtuvalt olukorrast. Kuna faktidega eksimine ei tule loodusgiidi töös kasuks, võib kasutada spikrit ja tähtsamaid tekste lugeda paberilt näiteks tsiteerimisel, luule lugemisel või raamatust mõne kindla lõigu esitamisel. Allikate kasutamisel on oluline ka kasutatav allikas nimetada ja anda viiteid andmete hilisemaks leidmiseks. Nipp teksti lugemisel: kuna lõpp on kõige olulisem, siis lõigu viimase lause peast ütlemine tekitab tunde, et kogu tekst on peas.

 

Loodusgiid teeb loomulikult vahet paremal ja vasakul käel, kuid oluline on, et räägitakse külastaja kätest lähtuvalt. Kindlasti ei kuulu hea tooni juurde külastaja ebamugavasse olukorda panemine, näiteks kui päike paistab silma või seistakse tugeva tuule käes.  Samuti ei ole sobilik olla seljaga vahendatava objekti või külastaja suunas.  Eriti tähtis on enda positsioneerimisel pidada meeles, et loodusgiid ei tohi enda kehaga huviobjekti külastajate eest varjata. Selleks, et vahendamine hästi välja tuleks ja külalistel selle juures võimalikult mugavam oleks, aitab loodusgiidi loovus ja avatud mõtlemine.
Julge katsetada, aga ära üle pinguta!

 

Esitlust saab huvitavamaks muuta mitmesuguste mängude ja abivahendite kaasamisega. Võib ühiselt midagi põnevat ja lihtsat meisterdada või mõnda kergesti äratuntavat liiki määrata. Kindlasti erinevate piltide näitamine lugude illustreerimiseks on hea võte, aga pildid võiksid olla A4 formaadis, et kõik neid näeksid. Lugude rääkimise juures on oluline, et loodusgiid mõjub usutavalt. Usutavust loole lisab esitaja enda side looga, kas lähisugulaste kaudu või on tegemist enda kogemusega. Lause “mina ise nägin” on palju usutavam kui raamatust loetav väide.

 

Loodusgiid on nii enda kui grupi suhtes aus. Küsimusele vastuse mitteteadmine pole karistatav – looduses on ikka rohkem küsimusi kui üks inimene vastata jõuab. Hea meetod on võlgujäädud küsimused üles kirjutada, et hiljem neile vastata või suunata küsija antud valdkonnas endast targema juurde. Hea loodusgiid ei tee teatrit ega mängi kedagi teist, vaid jääb alati endaks, sest just nii nauditakse esitust kõige rohkem.

 

Hea loodusgiid armastab ja austab:
1. kohta mida ta vahendab;
2. objekti/subjekti keda või mida ta vahendab;
3. külastajat, kellele ta vahendab.
Loodusgiid on see kellele külla tullakse ja see kes võõrustab oma kalleid ehk külalisi.

 

Kõige olulisemad rännaku juures, nagu iga teise asja juureski, on algus ja lõpp. Rännakut alustatakse näiteks kaardi abil marsruudi eeltutvustusega. Algus on ka õige koht, et leppida edasise käitumise reeglid kokku. Lõpus sobib anda sõna grupile ja teha pisike kokkuvõte kuuldust-nähtust.

 

Külaline on sobivam kui klient.
Loodus- ja pärandkultuurmaastike vahendamisel on mõistet külaline kasutamine sobilikum kui klient, sest külaline omab rohkem kohustusi kui klient. Loodus ja pärandkultuur on sensitiivsed valdkonnad, mida on kerge rumala ja hoolimatu käitumisega kahjustada. Tavaturismis toimub kliendi ja klienditeenindaja suhe, kus kõige tähtsam on klient ja tema heaolu. Loodus ja pärandkultuuri vahendamises selline mõtteviis ei sobi. Ülitundlikus keskkonnas, nagu loodus ja pärandkultuur, on vaja hoopis teisi reegleid  kasutada. Siin kehtestab käitumisreeglid kohalik kogukond, kohalik omavalitsus, kaitseala valitseja ning loodusgiid, tuginedes oma kogemustele ja vaistule. Loodus- ja pärandkultuuriväärtuste vahendamisel sobib kasutada külalise (kliendi) ja võõrustaja (teenindaja) suhet. Sellistes tingimustes ei pruugi ka loodusgiid ise olla võõrustaja rollis, vaid võib olla samasugune külaline nagu klientki.

 

Edukaid rännakuid !