Languages

Ökoturism kui kaitsekorralduslik meede

 

Kauri Kivipõld

 

Maastik

Johannes Gabriel Granö (1924)

„Maastiku ainesed on maastikuteaduse vaatekohale vastavalt rühmitatud ainehulgad, millest maastik kui nähtav kompleks on moodustatud. Praktilisil põhjusil on kohane juba alguses eraldada tehisaines, s. o. Inimeste ja loomade poolt valmistatud ümbertöötatud ja kohandatud aines loodusainesest. Nii saame üldse seitse isesugust ainest, nimelt, peale tehisainese järgmised kuus loodusainest: maakoor (kalju-aluspõhi, muldkond), vesi, õhk, taimkond, loomkoond ja inimkond.”

Maastiku moodustavad tehisaines ja kuus loodusainest: maakoor, vesi, õhk, taimkond, loomkond ja inimkond.

 

Hannes Palang (2001)
Maastik on süsteem, mis koosneb looduslikest komponentidest, inimrajatistest ja inimlikust tunnetusest ning ajast nende mõlema taga. Teisisõnu koosneb maastik materiaalsest komponendist, sellest, kuidas inimene seda materiaalset tunnetab, ja sellest, kuidas need mõlemad ajas muutuvad. Samamoodi on maastik looduse ja sotsiaalsete süsteemide dünaamika peegeldus. Ja lõpuks, maastikus saavad kokku olevik, minevik ja tulevik.

 

Euroopa maastikukonventsiooni (2000)
Maastik on inimese poolt tajutav, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning vastasmõjul kujunenud iseloomulik ala.
Maastik ja selle areng (muutused) sõltuvad inimtegevusest ja looduslikest protsessidest, mis koos kujundavad maastike ilmet. Oluline on arvestada ajaloolise, kultuurilise ja ökoloogilise taustaga. Maastikku korraldatakse ja majandatakse. Ei tohi esile tõsta ainult erilisi maastikke, vaid tuleb vaadelda kogu süsteemi tervikuna.

 

Kauri Kivipõld (2011)
Maastik on terviksüsteem, mis hõlmab mitmeid erinevaid komponente. Maastik on suurem kui seda moodustavate komponentide summa. Maastikku saab mitmeti tõlgendada.

Loe täpsemalt!

 

Maastiku skeem

 

 

Maastiku väärtus
Keskkonnaressurssidele annab väärtuse loodusliku kapitali kontseptsioon, mille idee on selles, et ökosüsteem saab pakkuda ühiskonnale mitmeid hüvesid ja teenuseid. Selleks tuleb välja selgitada piirkonnas elavate huvigruppide väärtushinnangud ning arusaamad neist hüvedest, mida nad maastikult ootavad. Kui soovime planeerida järjepidevat maastikku, peame teadma, missugused piiravad faktorid kontrollivad ökoloogilisi protsesse maastikul. Maastike klassifitseerimise ülesanne on välja selgitada eriti väärtuslikud maastikud, et teha ettepanekuid nende kaitse korraldamiseks. Kaitstavate maastike väljavalimisel võib kasutada kuut väärtustegruppi: loodusteaduslik väärtus, ajalooline väärtus, sotsio-kultuuriline väärtus, majanduslik väärtus, kaitseväärtus ja esteetiline väärtus.

 

Turismiväärtus
Kõige väärtuslikemaks peetakse varasemast ajast pärit maastikuelemente, eriti 100–300 aasta vanuseid objekte, mille kohta on säilinud palju jutte ning millel on äratuntav ajastule iseloomulik kontekst, nn kohavaim. Arheoloogilised, ajaloolised ja sümboolsed väärtused suurendavad võimalusi turismiks. Loodusteaduslik väärtus on looduslikult mitmekesisel paigal, kus võib leiduda haruldasi või ohustatud liike. Kõige tähtsamad on seotus, loetavus ja maastikustruktuuride säilimistingimused, nagu asustusmudelid ja tüübid, põllusüsteemid, teedevõrk, maastikutüüp ja maakasutus. Paiga teeb eriliseks kombinatsioon erinevatest väärtustest. Eriliste omaduste tihe seotus moodustab identiteedi. Karakteristikute või seotuse muutmine viib identiteedi kaotusele või muudab seda. Identiteedi väärtus aitab kohalikel elanikel identifitseerida ennast maastikuga.
Kõige väärtuslikumad maastikud ei säili ilma inimese kaasabita. Seetõttu tuleks maastikekorralduses leida tasakaal majandusliku kasu ja esteetilise väljanägemise kaitse vahel.

 

Pärand maastikul

a. Pärand
Maastikes sisalduvad erinevad pärandid (kultuuri-, arhitektuuri-, ajaloo- ja looduspärand, pärandkooslused), mis lisavad talle väärtust, omanäolisust ja kujundavad hinnanguid.
Pärand on kujundatava väärtussüsteemi sümboolset kandjat. Seega pärandi väärtus sõltub hindajast ja tema taustsüsteemist. Minevikupärand sisaldab järjepidevust ja turvatunnet, ühendades kogukonna kultuuriliselt tervikuks ehk loob kogukonna identiteedi. (Parts 2005)
Pärandit on käsitletud kui mineviku kultuurielementide produtseerimise viisi kaasajas, minevikulist väärtustava protsessina. (Kindel 2005)

 

b. Kohapärimus
Kohapärimuse esmaseks kriteeriumiks on koht, piirkond või ala, millega pärimus seostub. Pärimus sisaldab nii muistendeid, kohtadega seotud uskumusi, kohasidusaid kombekirjeldusi, ajaloolist pärimust kui ka inimeste mälestusi. (Kindel 2005)

 

c. Kultuuripärand
Kultuuripärandit on käsitletud kui konstrueeritud väärtuskontseptsiooni, kuhu kuuluvad nii materiaalsed kui ka mittemateriaalsed paikliku kultuuri iseloomustavad valdkonnad – esemeline pärand, ehitustraditsioon, asustus, keel, ajalugu, kombed, töövõtted, käitumispraktikad, elulaad, folkloor, sealhulgas kohapärimus. Sellise käsitluse kohaselt kuuluvad ka loodusmaastiku elemendid pärandi hulka. Loodus- ja kultuurmaastik ei pea olema tingimata vastandatud, inimesed annavad tähendusi küll kultuuristatud maastikule, aga samuti ka inimtegevusest muutumatuile loodusmaastiku osadele – metsale ja soole. (Kindel 2005)

 

d. Pärandkultuur
Pärandkultuuris põimuvad materiaalne ja vaimne substants üheks tervikuks, sisaldades möödunud põlvkondade jälgi, nagu vanad talukohad, põlispuud, kiviaiad, lubjaahjud, linaleoaugud ja taliteed. Siia haakuvad objektid, mis seonduvad ajaloosündmustega, muutustega ühiskonnas ja majanduslikus elus. Näiteks militaarrajatised üldiselt ja eriti nõukogude-aegaed sõjaväeobjektid (Kaljuvee 2007).

 

e. Pärandmaastik
Pärandmaastik on maastik, mis tuletab meile elavalt meelde minevikku. Olgu see mingi kindel periood ning sellele omane eluviis või terve meie rahva ajalugu. Näiteks puisniidud, lamminiidud, rannakarjamaad (Hellstöm 2007).

 

f. Pärandkultuurmaastik
Pärandkultuurmaastik on pärandkultuuri ja pärandmaastike ühendus, mis loob tervikpildi ühendades endasse maakasutuse ja inimrajatised käsitledes neid koos (Kivipõld 2010).
Ka ametlikes dokumentides esineb segadusi mõistetes, mida tuleks täpsustada, nagu pärandkultuurmaastikud.

 

Säästev areng

Säästev areng  skeem

 

 

Säästva arengu põhimõtted

  1. Järgib põhimõtet, et tulevaste põlvkondade kasutuses oleks sama palju loodusvarasid ja eluks hädavajalikke ressursse, nagu puhas õhk ja vesi kui praegusel põlvkonnal.
  2. Taastumatuid ressursse tarbitakse nii, et need ei ammendu enne, kui tööstus ja tehnoloogia on suutelised asendama need teistega.
  3. Taastuvaid ressursse tarbitakse nii, et nende varud ei lõpe.
  4. Areng on sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna pikaajaline sidus ja    kooskõlastatud arendamine, mille eesmärgiks on inimestele kõrge elukvaliteedi ning turvalise ja puhta elukeskkonna tagamine täna ja tulevikus.


Turism

Turismis on nii tootmine kui tarbimine sotsiaalselt organiseeritud ning turisti pilk peab olema suunatud mingile ebatavalisele objektile või erijoonele (Urry 2002).

Külastaja ootustele orienteerudes püüavad turismiteenuse pakkujad kujundada ja luua kordumatuid ning ehedaid elamusi ja kogemusi.
(Kindel 2005)

Turismis saavad kultuuripärandi elemendid, sealhulgas kohasidusad narratiivid müügiväärtuse, kuivõrd võimaldavad ja aitavad luua elamust külastaja jaoks. (Kindel 2005)

 

Säästev turism

Säästva turismi kontseptsioon võeti vastu Rio de Janero konverentsi käigus 1992. aastal ja põhineb säästva arengu põhimõtetel

1. Säästva turismi põhiprintsiibid:
    a. peab olema üks osa tasakaalustatud majandusest
    b. ressursside kasutamine peab järgima nende pikaajalise kaitse printsiipe
    c. peab arvestama piirkonna iseloomuga
    d. peab võimaldama pikaajalist majanduslikku tulu
    e. peab suhtuma lugupidavalt kohaliku elanikkonna vajadustesse.

2. Säästev turism on erisuguste turismielamuste pakkumine, mis tugevdab turistide lugupidamist looduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete ressursside pikaajalise kaitse vastu ning toetab nende inimeste majanduslikku arengut ja heaolu, kes elavad töötavad või viibivad nendes piirkondades.

3. Säästva turismi kontseptsioon on vastavuses kogu turismi kui tervikuga
    a. hõlmab nii maa- kui linnapiirkondi samuti loodusmaastikke
    b. liidab idee nii kultuurilise kui arhitektuurilise pärandi tutvustamisest
   c. ajendab muutma turisti käitumist ka koju naastes mitte ainult vahetult mingit riiki külastades

 

Ökoturism

Ökoturismi mõiste
Ökoturism on vastutustundlik reisimine, mis toetab loodus- ja kultuuripärandi säilimist ning kohalike elanike heaolu (Rahvusvaheline Ökoturismi Ühendus, Eesti Ökoturismi Ühendus, Maailma Looduse Fondi Rootsi osakond)

1. Ökoturismi olemus
   a. Ökoturismi all mõistetakse eelkõige säästva turismi arenenumat ja rangemini reguleeritud vormi.
     b. See on kvaliteetturism, mis teadlikult väärtustab loodust ja kultuuri ning püüab tõsta kohalike elanike heaolu.
     c. Ökoturism toimub peamiselt väljaspool otseseid turismirajatisi.
     d. Võrreldes traditsioonilise turismiga on see palju raskemini teostatav ning nõuab palju enam nii turistilt kui reisikorraldajalt.

2. Ökoturismil on 5 põhilist kriteeriumi, mida nii ökoturist kui reisikorraldaja eriti hoolikalt silmas pidama peavad:
    a. Turistide arv peab lähtuma piirkonna taluvusvõimest
        i. ökoloogiline tasand
        ii. sotsiaalne tasand
        iii. turistlik ehk kvantitatiivne tasand
    b. Kohalike elanike heaolu tagamine
    c. Erinevate huvigruppide vaheline koostöö
    d. Loodusel ja kultuuril on väärtus
    e. Vastutustundlik turundus

 

Ökoturism – mis see on?

Eesti keeles on „öko” – kasulik.

Ökoturism on otse tõlkes kasulik turism.

Kellele kasulik?

Kõigile kasulik!
1. loodusele
2. keskkonnale
3. pärandkultuurile
4. kohalikele elanikele
5. omavalitsustele
6. kohalikele ettevõtjatele
7. turismiettevõtetele

Muidugi on ökoturism kasulik ka turistile ehk külastajale endale.
Ökoturism toetub otseselt säästva arengu põhimõttele.

 

Ökoturism on reisimine, mis:

  1. põhineb loodus- ja/või kultuurielamustel;
  2. toimub suurima võimaliku ettevaatlikkusega ja vähima võimaliku mõjuga reisi sihtkoha loodus- ja kultuuriväärtustele, et säiliks see bioloogiline mitmekesisus ja need kultuuriväärtused, mida külastajad on vaatama tulnud;
  3. toetab aktiivselt loodus- ja muinsuskaitset;
  4. arvestab kohaliku kogukonna eluga ja toetab kohalikku majandust nii palju kui võimalik;
  5. respekteerib sihtkohas elavaid inimesi, arvestab nendega ning võimaldab väärikaid kohtumisi nendega;
  6. on enamasti väikesemahuline, toimub väikestes gruppides ning suure tähelepanuga looduse ja kultuuri vastu;
  7. teeb kättesaadavaks ehedad loodus- ja kultuurielamused, mida oleks omal käel väga raske või võimatu kogeda;
  8. kohandub keskkonnaga ning on seepärast kogu turismitööstusele eeskujuks;
  9. annab külastajatele võimaluse pilguheiduks ja teadmiste omandamiseks paikkonna loodusest ja kultuurist ning keskkonna- ja arenguvaldkonna küsimustes;
  10. tähendab silmast-silma kohtumist reisikorraldajaga või tema esindajatega;
  11. on turundatud vastutustundega ja viisil, mis tekitab kliendis realistlikke ootusi
  12. esitab nõudmisi nii turismiettevõtjale kui ka turistile.

 

EHE - märk:

  1. teeb kliendile lihtsamaks selliste reiside leidmise, mis pakuvad ehedaid loodus- ja kultuurielamusi;
  2. muutub kliendi jaoks usaldusfaktoriks ning annab kohe vastused olulistele küsimustele toote elamuskvaliteedi, kohaliku iseloomu ja keskkonnasõbralikkuse kohta;
  3. garanteerib kõrge kvaliteediga turismielamuse;
  4. toetab looduse, keskkonna- ja kultuuriväärtuste kaitset;
  5. soodustab ökoturismi kasvu ja tõstab selle kvaliteeti;
  6. muudab kliendi leidmise turismiettevõttele lihtsamaks;
  7. lihtsustab turismiettevõtte suhtlemist teiste asjalistega keskkonnakaitse ja kvaliteedijuhtimise asjus-  sealhulgas välismaiste reisikorraldajatega, maaomanikega, ametivõimudega ning rekreatsiooni korraldajatega;
  8. võimaldab luua EHE-märgistusega tooteid omavaile ökoturismi korraldajatele ühiseid turunduskanaleid;
  9. rajab parimate ökoturismiettevõtjate võrgustiku;
  10. kiirendab uute ja algupäraste reisielamuste väljakujunemist;
  11. suurendab nõudlust kvalifitseeritud loodusgiidide järele.

 

Külaline on parem kui klient.

Kuna loodus ja pärandkultuur on sensitiivsed valdkonnad, siis  kehtib nende vahendamisel külastaja ja võõrustaja suhe. Loodusgiid teenindabki vaid sellist klienti, kes on valmis täitma külalise rolli. Nii polegi klient loodusgiidi rännakul kuningas, vaid viisakas külaline.

  1. Tavaturismis toimub kliendi ja klienditeenindaja suhe, kus kõige tähtsam on klient ja tema heaolu.
  2. Kuna loodus ja pärandkultuur on sensitiivsed valdkonnad, siis siin see ei toimi, kuna kõige olulisem on külastatav koht ja selle heaolu, sest tegemist on väga kergesti kahjustatava keskkonnaga.
  3. Ülitundlikus keskkonnas nagu loodus ja kultuuripärand, on vaja hoopis teisi reegleid  kasutada. Seal kehtestab käitumisreeglid kohalik kogukond ja kaitseala valitseja ning giid tuginedes oma kogemustele ning vaistule.

Looduse ja kultuuriväärtuste vahendamisel sobiks kasutada külalise (kliendi) ja võõrustaja (teenindaja) suhet. Sellistes tingimustes ei pruugi ka giid ise olla võõrustaja rollis vaid võib olla samamoodi külaline nagu klientki.

 

Looduskaitse tekke

Looduskaitse kaitseb loodust kui tervikut, keskendudes üksikutele liikidele ja kooslustele.
„Mida armsam on kaitsealune loom, seda lihtsam on tema kaitset avalikkusele põhjendada”. See arusaam hakkab õnneks taanduma, sest  nunnusus pole ohustatuse mõõdupuu.

Looduskaitse kaitseb loodust inimmõju ja inimese enda eest.

 

Keskkonnakaitse kaitseb elukeskkonda – õhk, kliima, vesi, ... Keskkonnakaitse kaitseb inimest kahjulike inimmõjude ja inimesele ebasoodsate kliimamuutuste eest.
Ilmselt on kaitsevajaduse tajumine osa inimtsivilisatsiooni alustaladest, mis on inimest saatnud kogukonna tekkest saadik.

 

Esimesed märgid looduskaitse olemasolust on Eesti aladel pühad hiied. Püha hiis on mistahes puudest koosnev püha mets või üksik puudetukk. Hiies ei tohtinud jahti pidada ega raiet teostada. Hiiest ei tohtinud midagi kaasa võtta, isegi halbade mõtete mõtlemine oli seal keelatud. Hiies käidi, et saada ühendust vaimude ja jumalate maailmaga. Mets mida pikka aega  ei hooldata, muutub põlismetsaks ehk tänapäevases tähenduses vääriselupaigaks.

 

Esimesed ametlikud kaitsealad lõi Eestisse Taani kuningas Erik Menved aastal 1297, kui ta keelas 4-l saarel (Naissaar, Pakri saared ja Paljassaare) puude raie, kuna saartel kasvavate puude kasutamine linnamajade kütmiseks hakkas laevandust segama. Kuna laevad tollal orienteerusid valdavalt maamärkide järgi, siis lagedaks raiutud saared ei paistnud enam merelt ära. Tegemist oli sisuliselt maastikukaitsega.

 

Klassikalise looduskaitse alguseks loetakse nii Eestis kui tsaarivenemaal 1910. aastal majakavaht Artur Toomi poolt rajatud Vaika linnukaitse ala.

 

Esimene Rahvuspark loodi Eestisse ja NSVL-i 1971 – Lahemaa rahvuspark. See oli peaaegu 100 aastat pärast Maailma esimest rahvusparki. 1872 aastal rajati Põhja-Ameerikasse indiaani reservaati viimase Ameerika piisonikarja kaitseks Yellowstone rahvuspark. Seda sündmust peetakse Maailmas klassikalise looduskaitse sünniks. Tõsi on, et toonane rahvuspark tähendas vaid metsiku looduse kaitset, mis tingis kohalike elanike küüditamise. Hiljem mõisteti, et ilma inimeseta ja traditsiooniliste põllutöödeta kaob osa loodusest jäädavalt. Seda tõdemust edasi arendades tekkis looduse ja inimmõju ühendav maastikuteadlaste kogukond, mis tipnes aastal 2000 Euroopa maastikukonventsiooni vastuvõtmisega. Paraku sõna rahvuspark ei tähenda igal pool üht ja sama - Eestis kaitstakse rahvuspargis nii loodust kui inimkultuuri, aga maalimas on ka küllalt neid rahvusparke, mis kaitsevad vaid loodust ja püüavad inimkultuuri tõrjuda.

 

Paraku ka Yellowstone rahvuspark ei sündinud ilma põhjuseta – selleks ajaks oli pea 100 aastat möödas aurumasina leiutamisest James Watt-i poolt. 1784. aastal aurumasina leiutamine tõi endaga kaasa tööstusrevolutsiooni, mis tähendas masstoodangu teket ja võimaldas inimeste paremat ning kiiremat liikumist kui senini oli võimalik. See kõik tõi endaga kaasa seninägematu reostuse, looduseressursside raiskamise ja paljude liikide hävimise. Inglismaa, kus aurumasin leiutati, raiuti metsadest lagedaks, mis tingiski kivisöe kasutuselevõtu.

   

Tänane kaitsekorraldus toetub neljale üksteisega tihedalt põimunud teemale: keskkonnakorraldus, looduskaitse, muinsuskaitse ja maastikukorraldus. Süsteemis pole üks olulisem kui teine ja kuna nad kattuvad teatud lõikudes, ei saa neid ka eraldi käsitleda. Paraku tänases Eestis just seda viga tehakse – nähakse kõiki kolme eraldiseisvana, proovitakse kaitset keskkonnakaitse baasil üles ehitada ja maastikukorraldust üritatakse üldse ära unustada.

 

Kaitsekorraldus skeem

 

 

Igaüheõigus

Igaüheõigus on kogumik seadustest, mis sätestab igaühe õigused ja kohustused viibides looduses (ka eramaal).
Loe täpsemalt!
 

 

Muutuste toimumine Maailmas, kus me elame.

Teeorja:

  1. Toimud mutatsiooni avaldust nimetatakse muutuseks ehk kvaliteedihüppeks, nii annabki vaid mutatsioon võimaluse muutumiseks.
  2. Mutatsioon võib toimuda mistahes ajahetkel, mistahes kohas aga avaldub vaid sellele soodsate keskkonna tingimuste korral.
  3. Mutatsioonid saavad olla, kas negatiivsed, positiivsed või neutraalsed.
  4. Ühiskonnas toimuvate kvaliteedihüpete taga on alati kogukonna mõtteviisi (arusaamade) teisenemine.
  5. Kui toimub muutus ja sellest tulenevalt muutub järsult taustsüsteemi suund või kiirus, siis hukkuvad kõik süsteemi osised, mis ei suuda toimunud muutusega piisavalt kiiresti kohaneda.
  6. Ühiskondlikud muutused mõjutavad reeglina elukeskkonda ja võivad põhjustada katastroofe (väljasuremisi).
  7. Ühiskonna mutatsioonide avaldumist soodustavad tehnika areng ja keskkonna muutused.

 

Näited:

  1. Looduskaitse on vastureaktsioon looduse kahjustamisele, mis algas ehk avaldus 18. sajandil aurumasina leiutamisega aga põhjused ehk mõtteviisi mutatsioon tekkis sajandeid kui mitte aasta tuhandeid varem.
  2. Loodusekahjustamise tingis mõtteviis, et inimene ei kuulu loodusega ühte ja on loodusest võimsam suutes loodust omatahtsi ümberkujundaeda.
  3. Kui oleks aurumasina kasutusele võtmisega üheaegselt kasutusele võetud säästva arengu põhimõtted. Poleks looduskaitset tekkinud, kuna poleks olnud sellele vajadust.
  4. Kui poleks vahepeal tekkinud ühiskonnas mõtteviisi mutatsiooni poleks ka tänapäeva postmodernses Maailmas vaja säästvat arengut ega looduskaitset.
  5. Mahetootmine on sammuti vastureaktsioon nagu looduskaitse.

 

Maastikukorraldus

Maastikukorraldus skeem

 

 

Maastikukorraldus tegeleb

  1. Kellele kuulub maastik?
  2. Mis teeb kohast koha kust ei taheta lahkuda ja kuhu tahetakse üha uuesti tagasi pöörduda?
  3. Muuseumimaastik versus elav maastik
  4. Mis hoiab ja loob kogukonna identiteeti?

 

Mõned vastused

a. Kellele kuulub maastik?
Maastik ei eksisteeri peamiselt teadlaste jaoks uurimiseks või planeerijate jaoks korraldamiseks, vaid eelkõige kohalikele elanikele elamiseks ja turistidele vaatamiseks. Maastikul on nii materiaalsed kui ka emotsionaalsed väärtused eelkõige neile, kes sellel reaalselt elavad. Maatiku kasutamise üle otsustab kohalik omavalitsus arvestades eelkõige kohaliku elaniku ja piirkonda külastava turisti huvidega.

 

b. Muuseumimaastik versus elav maastik
Vastuolu maastiku säilitamise ja kasutamise vahel: kas me vajame muuseumimaastikke, mis säilitab nende välisilme või maastikke, mis elavad oma tavalist elu? Maastiku säilitamise puhul tuleb valida: kas taastada maastiku kujunemise protsess või välisilme. Viimasel juhul peab pidevalt hooldustöid tegema (niitma puisniite) ning tegemist on muuseumiga. Maastikke tuleb hoida ja hooldada, et tagada liikidele võimalikult palju elupaiku ja säilitada kultuurilis- ajaloolised elemendid maastikul.

 

c. Identiteet
Eriliste omaduste tihe seotus moodustab identiteedi. Karakteristikute või seotuse muutmine viib identiteedi kaotusele või muudab seda (Antrop 2005). Identiteedi väärtus aitab kohalikel elanikel identifitseerida ennast maastikuga. Kõige väärtuslikumad maastikud ei säili ilma inimese kaasabita. Seetõttu tuleks maastikekorralduses leida tasakaal majandusliku kasu ja esteetilise väljanägemise kaitse vahel. Maastikukorraldus peaks olema maaomanikule kasutoov (Palang et al.2004). Tähtis on säilitada regionaalne ja rahvuslik identiteet, sest globaliseerumine muudab maastikud kogu maailmas sarnaseks.
 

Lõpetuseks lisan ühe väga huvitava Tallinna Ülikooli loengu, mis on lintivõetud ja vabalt vaadatav. Hannes Palangu loeng "Põllukülad ja maastiku mälu" 5. novembril 2009.
Loengu pikkus on 38 min ja 43 s. Vaata siit!