Languages

Käsmu lugu

Kauri Kivipõld 2010

 

Maastikuliselt asub Käsmu poolsaar Põhja-Eesti rannikumadalikul teise nimega Soome lahe rannikumadalikul. Soome lahe rannikumadalik hõlmab lahe nõo äärmise maismaalise lõunaosa nüüdse rannajoone ja põhja-Eesti klindi vahelise ala koos rannameres oleva 94 saarega. Madalik ulatub Pakri poolsaare kirdeküljelt Narva jõeni, linnulennult u 225 km pikk, rannajoon on tänu mitmetele väljaulatuvatele poolsaartele  ligi kakas korda pikem (Arold, 2005 lk 282). Põhja-Eesti rannikumadaliku keskosas turritavad üsna tihedalt koos neli poolsaart. Neist kaks suuremat on Juminda ja Pärispea ning väiksemaid nimetatakse Käsmu ja Vergi poolsaareks. Seda kergestieristatavat piirkonda on üks Eesti silmapaistvaimaid geograafe, Granö, nimetanud poolsaarte vahel olevate lahtede järgi Lahtede maaks ehk Lahemaaks, mis on andnud ka sealsele Eesti vanimale rahvuspargile oma nime. Käsmu poolsaar on küll neljast Lahemaa poolsaarest väikseim, aga oma küllaltki vahelduva maastiku poolest huvitavaim. Looduses võime näha nii madalat soist piirkonda, vanu rannaluiteid omanäolise Käsmu järve ja Eru lahe vahel, Eesti tuntumat kivikülvi ning mitmeid suuri rändrahne. Käsmu on tuntud oma kiviste randadega, aga siiski on poolsaarel ka küllalt ilusaid liivarandu ja isegi paari meetri kõrgune liivakallas, tähistades kõige esimisena merest kerkinud alasid.

 

Oma väikest ringkäiku alustame ning ka lõpetame sümboolses kohas Käsmu kabeli juures, kohas kus algab ja ka lõppeb elu.
1863. aastal valmis praegune kabel, mis ehitati suuremalt osalt Käsmu inimeste rahaga. Kindlatel andmetel oli seal pühale Kasparile pühendatud kabel juba 1727. aastal, mis ka suure tõenäosusega andis külale nime (Kristenbrun, Kurepalu 1994 lk 110). Nüüd tuleks vist lühidalt selgitada, mis tüüpi ehitis on kabel. Kabel oli algselt Pariisi kuningalossi palveruum, kus säilitati püha Martini mungamantlit, mida Capat-iks kutsuti (4 ENE 1989, lk 198). Tänapäeval kutsutakse kabeliks on kirikust väiksemat kristlikku altariga sakraalhoonet. Kabel võib kuuluda mõne suurema institutsiooni juurde nagu kirik, kool, haigla või vangla, ent võib olla ka iseseisev ehitis (http://et.wikipedia.org/wiki/Kabel 21.03.2010). Neid oli sageli linnustes, lossides või kalmistutel (lk 198 4 ENE 1989). Suuremates kirikutes on nimetatud kabeliteks eraldiseisvaid ruume, kus asub teisene altar. Erakabelid on olnud võimukandjatel, näiteks kuningatel ja piiskoppidel, hilisemal ajal ka jõukamatel lihtkodanikel (http://et.wikipedia.org/wiki/Kabel 21.03.2010).
Käsmus on kaks kabelit, üks maakividest parun Dellingshausenite perekonna oma ja seal samas 50 m kaugusel puust kohaliku rahva kabel. Paruni kabeli kohta räägitakse järgmist lugu. Aaspere parun Dellingshausen olnud seotud tsaar Aleksander II atendaadiga 1881.a. Kui atendaat nurjus, lasknud kaval parun end surnuks kuulutada ja surnukirstu kabelisse tuua, mida kohalikud mehed valvama pandud. Need aga tegid kirstu lahti ja leidsid sellest tammepaku. Parun põgenenud Saksamaale (Kristenbrun, Kurepalu 1994). Rahva kabelit ümbritseb pisike kalmistu.
Kalmistuvärava kõrval on põlvitava neiu skulptuur, mis on mälestus kohaliku laevaomaniku varalahkunud tütrele Signele. Signe Tiedemann (1910 – 1935) oli väga andekas tüdruk, õppis Tartu Ülikoolis, kuid enne lõpetamist suri tuberkuloosi. Isa lasi teha kuju skulptor Juhan Raudseoal (Kristenbrun, Kurepalu 1994). Surnuaialt võib leida ka laulu „Põhjamaa” autori Ülo Vinteri viimase puhkekoha.

 

Edasi suundume aga metsa, kus õige varsti tunneme end kui muinasjutumaal. Ümberringi on sadu kive kui kivistunud pöialpoisse mööda metsa laiali, nende seas hiiglaslik „Matsikivi” nime kandev rahn, mis on ainest andnud mitmeteks legendideks. Lasteraamatus „Une-Mati rannakülas” väidetakse kivi olevat elevandi, kellega kohalik nõid öösiti lõbusõitu teeb ja tantsuplatsi tarbeks puid langetab ning päevaks uuesti kiviks muudab. Eks see on tõsi, et metsas esineb tuulemurdu ja viimane suurem taoline „tantsuplats” tekkis 2009 aasta talvel. Tegelikkuses on need kivid kõik pärit viimasest jääajast, kui ligi 10 000 aastat tagasi taganev jää jättis Skandinaaviast kaasavõetud veerise ja suuremad rahnud maha. Hiljem merest kerkinud maad kulutanud merelained on kivide ümbert peenema sette ära uhtunud, nii on ka omalaadsed kivikülvid tekkinud. Normaalse suktsessiooni käigus on kivid sammaldunud ja hakanud ka puhmsetega kattuma. Kui lasta loodusel omatahtsi talitada, kaob see omanäoline vaatamisväärsus paarisaja aastaga täielikult maa alla. See, et me neid hetkel nautida saame, on tänu korrapärastele metsapõlengutele ja varem aktiivselt karjatatud loomadele.

 

Matsikivi juurest viib tee alla mereranda. Läänemeri on noor, alles kujunemisjärgus meri, mis on oma ligi 10 000 aastase ajaloo jooksul olnud mitmeid kordi nii meri kui ka järv, nii on ka veetase erinevatel perioodidel erinev olnud. Mere taseme muutusi on eriti hea jälgida rannikul, suundudes mere poole kus, iga astang allapoole tähendab ühte Läänemere staadiumit. Rannale jõudes näeme kaldaletõmmatud paate. Rannakalandus on küll hääbuv nähtus, kuid siiski annab see ka tänapäeval kohalikel kaluritele olulise osa teenitavast tulust.

 

Liikudes sealt edasi ida poole näeme peagi mingi ehituse jälgi, keldrit ja vundamenti. See kuulub Aaspere parunite Dellingshausenite suvemõisale. Siin on filmitud mitmeid filme, nii Eesti kui ka teiste riikide omasid, tuntum neist on „Don Huan Tallinnas”. Sellel suurel platsil on ka aastaid peetud Viikingi päevasid. Natuke edasi minnes jõuame Käsmu kõige kuulsama vaatamisväärsuse juurde. Teadaolevalt rajati esimene „õnnekivihunnik” Käsmu poolsaarel Palganeemele. „Legendi järgi pani sinna esimese kivi 17. sajandil Rootsi kuningas Karl II Gustav pärast laevaõnnetusest pääsemist.” Hiljem hakkasid sinna kive tooma kohalikud noormehed oma armsamatega pärast iga merereisi, kividele kirjutati värviga nimi ja aastaarv (Kristenbrun, Kurepalu 1994). See oli omamoodi annetus loodusele enda elu säästmise eest lootuses jääda ka edaspidi jumalate soosingusse, kuna meri on olnud läbi aegade tujukas. Kuna läheduses asuvas Käsmu külas tegeldi hoolega laevade ehitamise, laevnike koolitamise ja meresõiduga, kogunes kuhilasse kive ohtralt. Käsmu meremuuseumi omanik Aarne Vaik on öelnud: „Käsmu on naiste küla – sest mehed on merel või selle põhjas”.
Nõukogude võimu tulekuga kadus meresõit, läksid piirid kinni ja mererannast sai kinnine piiritsoon. Piirivalve rajas neeme tippudesse radari- ja helgiheitjajaamasid - nii ka Palganeemele. Sõdurite jaoks ei tähendanud „õnnekivihunnik” midagi erilist ja ega nad ei saanud aru ka, et see oleks mõnest teisest kuhjatisest millegipoolest erinenud, nõnda kasutati see ehitustegevuse käigus ära.
1971. aastal rajati Lahemaa rahvuspark Põhja-Eestile iseloomuliku looduse ja kultuuripärandi, sealhulgas ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse, maastike, rahvuskultuuri ning keskkonnahoidliku looduskasutuse säilitamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks (www.lahemaa.ee/ 05.04.2009).
Siis ka taastati Käsmus „õnnekivihunnik”, kuna lugu sellest elas inimeste seas edasi. Kuhilat ei rajatud Palganeemele, kuna seal oli endiselt piirivalve, vaid küla kiigeplatsi lähedale Vana-Jüri otsa mere äärde. See oli nüüd ka turistidele kergemini kättesaadav kui varem ja muutuski Käsmu suurimaks vaatamisväärsuseks. „Moodsaimad legendid räägivad, et kui midagi väga soovida kivi panemisel, läheb soov täide. Nii olla saadud lapsi ja leitud armsamaid. Suurim kivi kuhilas on Tallinki meeste poolt toodud ja nemad tahtsid uut laeva, aga kuna kivi oli väga suur, said ühe asemel mitu. Samuti räägitakse, et ebaedu ja hukatus tabab neid, kes tõstavad käe kuhja vastu ja üritavad seda lammutada.”
Otse kuhjast põhjapool merelt paistab kitsas saareke – Saartneem, mida rahvasuus tuntakse rohkem kui Kuradisaart. Ka selle nime kohta käib mitmeid legende, aga rahvas ei seosta saart kuradiga ega vanakurjaga, vaid ühe vandesõnaga „kuradi” ehk „kuradi saar”. Nimelt olla olnud saarel kõrts, kus mehed merelteenitud raha maha jõid. Kuid see pole ainus legend. Tänasel päeval on saar populaarne külastuskoht, kuna vee madalseisu ajal saab sinna kuiva jalaga minna. Siiski kevadel lindude pesitsusperioodil, 1. aprillist kuni 15. juulini, ei tasuks saart külastada, kuna see häirib pesitsust.

 

Kui on kivi koos saljsema sooviga „õnnekivihunnikusse” pandud, liigume lõunasse, jõudes tagasi Käsmu külla, mis on kujunenud armastatud suvituskohaks.
Käsmus armastavad suvitada need, kes eelistavad privaatsust. Üheks levinumaks puhkajate seltskonnaks on siin alati olnud loomeinimesed, eriti Moskva ja Peterburi haritlased. Lisaks kaugetele külalistele on ka Eesti oma haritlaskond siin suviti viibinud näiteks: Arvo Pärt, Veljo tormis, Paul Rummo, Voldemar Panso ja palju teisi (Kask 2003).

 

Olen ka ise Käsmu aurat tundnud, see on tõesti midagi erilist, mis seob enda külge. Käsmu külastamine on kui naudingute saarele minek: kui korra oled läinud siis enam kunagi ei pääse ära, nii käingi Käsmus nii tihti kui võimalik ja iga kord saabudes tunnen, nagu oleksin lõpuks pikalt rännakult koju saabunud. Ehk see aura on tekkinud läbi koha ajaloo, kuna Käsmu on olnud kaua aega meremeeste küla, siin on elanud 62 kaptenit neist, 25 korraga. Valge värvus oli kaptenite tunnusvärv, nii et iga valge hoone tähistab kapteni elukohta. Aga mitte kõigist meestest ei saanud kaptenid, enamus pidid täitma siiski laeval teisi ülesandeid. Olgu mees kapten või lihtne madrus, tahab ta ühtviisi palavalt koju perekonna juurde, nii võibki see kojujõudmisrõõm olla salvestunud Käsmut ümbritsevasse jõuvälja, nii et ka võõrad tunnevad seal end koduselt.

 

Kahtlematult on Käsmu suurim visiitkaart olnud laevandus, siin on õpitud merendust, siin on ehitatud laevu ja siin on elanud Läänemere suurima laevastiku omanikud. Käsmu laevad olid tuntud üle kogu maailma ja just tänu Käsmu meestele võis sündida Hemingway kuulus lause, et igas sadamas on vähemalt üks Eestlane.
Kindlasti olid Käsmu eeliseks saada „Eesti merepealinnaks” soodsad looduslikud tingimused, Käsmu lahe keskmine sügavus on 12 m ja suudmes koguni 27 m ning hea kaitse läänetuulte eest, sellest tulenevalt polnud haruldane talv, kus lahes oli ankrus 60 laeva.  Käsmu meeste jõukusele pani aluse muidugi salakauba vedamine ehk siin salasoola vedamine. Kui piirituse vedu Soome kuiva seaduse ajal lahti läks, oli juba Käsmu meestel oma laevastik ja nii räpase äriga nad end juba siduma ei hakanud. Käsmu meestel oli ka muidu hea ärivaist, nimelt nad võlgu ei võtnud, laenu ei andnud ega raha panka ei vedanud. Kogu vaba raha investeeriti laevadesse ja kui sealt ka üle jäi, ehitati küla seltsimaja ja merekool. Aga majaka raha koguti trahvirahast, nimelt ähvardas 3 rubla suurune trahv neid laevamehi, kes jäid maismaal vahele purjus peaga. (Kristenbrun, Kurepalu 1994).
Tee viib meid mööda mitmest kuulsast Käsmu hoonest, teele jäävad puhkeküla Lainela, kus praegu suuri suvepäevi peetakse, kuid ennevanasti laevu ehitati. Samuti möödume majast, kus on suvitanud Arvo Pärt. Pärast uhket torniga hoonet, kus asus merekool, pöörame ida suunas ja külastame viimasena legendaarset Käsmu meremuuseumi, mis siin eraldi tutvustamist küll ei vaja. Kui ainult tasuks mainida hoone enda värvikas ajalugu. Hoone on ehitatud Vene tsaaririigi piirivalve kordoniks, mida on ta olnud ka NSVL-i aegadel. 1920 oli seal merekool ja nüüd Käsmu „vaimu“ Aarne Vaigu eramuuseum.

 

Meie lühike teekond lõppeb taas kabeli juures. Tagasivaatavalt võib tõdeda, et sellesse väikesse maanurka on üllatavalt palju säravaid tähti, lugusid, legende ja omapäraseid kohti kokku koondunud, mida kõike tasub korduvalt oma silmadega üle vaadata. Vaid üheks näiteks on fakt, et just Käsmuga on seotud kõige kuulsamad Eestlased. Nimelt varem oli meresõit see, mis inimestele ja maadele kuulsust ning tuntust tõid. Käsmust on võrsunud esimene eestlasest ümbermaailma purjetaja Ahto Valter. Nüüdsel ajal aga on muusikud ja heliloojad merekarud troonilt tõuganud. Mitmeid kordi Käsmus puhanud Arvo Pärt on see mees, kes toob nüüd oma loominguga Eestile tuntust laias Maailmas.
Tere tulemast Käsmu!

 

Kasutatud kirjandus

Arold, I. 2005 Eesti Maastikud. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.
Kask, E. 2003 Käsmu inimesed ja majad.
Kristenbrun, K., Kurepalu, A. 1994 Käsmu, Eesti Entsüklopeediakirjastus ja Lahemaa Rahvuspark, Tallinn.
Normet, D. 1999 Une-Mati rannakülas, Avita
4 ENE 1989 kirjastus „Valgus“ Tallinn.
http://et.wikipedia.org/wiki/Kabel 21.03.2010
http://www.lahemaa.ee/ 05.04.2009