Languages

LOODUSTE KLASSIFIKATSIOON

loodusmõtte prototüübid
Valdur Mikita

  • rännu-loodus: loodus, kuhu saab minna (mets, meri, mägi)
  • nunnu-loodus: loodus, mida saab enda juurde tuua (koduloom, potilill, väike tiik aias)
  • kapital-loodus, looduspapp: loodus, kust saab midagi võtta (puitu, sütt, kala, liha, maaki, vett, krunte)
  • urban-loodus: loodus, kuhu saab midagi panna (prügi, hoone, tee, väljaku, linna)
  • öko-loodus: loodus, mis sisaldab hirmsaid tulevikukatastroofe
  • memme-loodus: loodus, mille koostisosadeks on kingud, kivid ja nõlvakud ning metsa veerel asuv maja; narratiivne maailm, igal asjal on oma lugu
  • agro-loodus (söödav loodus)
  • kunst-loodus: loodus, mida valmistatakse laboris (geen ja kloon)
  • bio-loodus: looduse see osa, mis sisaldab loodusseadusi ja mille uurimiseks võib taotleda grante
  • para-loodus: loodus, mis sisaldab nõiavitsa, telepaatiat ja kõikvõimalikke energiaid
  • pere-loodus: loodus, kus saab sõita vesirattaga, einestada pargis ning marssida mööda tähistatud rada, kilkav laps kukil
  • etno-loodus: loodus, mis sisaldab (või ehk sisaldas kunagi) loodusrahvaid, haldjaid ja karutapmisrituaale
  • tsüklon-loodus: loodus, mis uputab, purustab, laastab ja hävitab, see, “mille ees inimene on võimetu”
  • raamatu-loodus, loodusunelmad: loodus, mis sisaldab võimsaid kaljumägesid, palmide all lookas atolle mürisevate ookeanilainetega või vähemalt lunastavat kraavikaevamist või päikesetõusu rukkis (eesti variant)
  • trendi-loodus: mägimatkad, ökomõte, safari, akvalang, kollektsioneerimine
  • kõiksus-loodus: ühtesulamine, mõistmine, pikk targa inimese vaikimine, taoistlik mõttetera
  • loodus “rõõmsad korilased”: seenelised, marjulised, kalastajad
  • paleo-loodus: looduse ajalugu: ordoviitsium, mammutid, loodusmuuseumid, neandertallus ja Karl Ernst von Baer
  • meta-loodus: loodusfilosoofia, esseistika, mõtisklused ja biosemiootika
  • turisti-loodus: vaatamisväärsused, loodusimed, pinnavormid, motellid, palkoniga restoranid
  • tervis-loodus: loodus, mis on ligidal kehale, kolesteriinivaba, tervisesportlik ja ravimtaimerikas

 

Igal neist on oma loodustõde, mis sageli ei salli teisi loodustõdesid. Kas neis üldse ongi midagi ühist? Kas on olemas mingi etalonloodus, mille alusel võiks erinevaid loodusi omavahel võrrelda? Kas see võrdlus annaks meile midagi?

 

Eesti loodusmõtte ajaloos ei ole kunagi olnud sellist ajajärku, mil erinevate looduste invasioon oleks toimunud sedavõrd lühikese aja jooksul kui viimase 15 aasta vältel. Alates kahekskümnendate lõpust on tugevasti kanatada saanud agro-loodus ja memme-loodus, mis kolhooside ajal eksisteerisid teineteist toetavas sümbioosis ja lõid omapärase maa-elustiili peaaegu viiekümne aasta jooksul.

 

Need kaks on kadumas, ühekskümnendatel tungisid jõuliselt “rahva-eestlase” mõtteilma korraga mitu uut, erinevat ja kohati ükseisele vastanduvat loodusmõtet: nunnu-loodus, looduskapital, öko-loodus, kunst-loodus, urban-loodus, para-loodus, turisti-loodus, trendi-loodus, meta-loodus, tervis-loodus.

 

Nii on osade looduste taandumise ja uute invasiooniga vähem kui ühe põlvkonna jooksul välja vahetunud umbes pool eestlaste loodusmõttest. Erinevate looduste vahel käib vihane memeetiline võitlus, sest ajustruktuure, mille peal parasiteerida on lihtsalt ühe rahva kohta füüsiliselt vähe. Kuid kõik need peavad siiski ära mahtuma.

 

Eesti loodusmõte vajab eelkõige tolerantsi, sest väga raske on öelda, kelle sahvris on varjul looduse tõeline prototüüp.