Mis on ökoturism?

Kauri Kivipõld 2014

 

Säästev areng (ka jätkusuutlik või kestlik areng) on sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna sidus ning kooskõlaline arendamine, mis tagab inimestele kõrge elukvaliteedi, turvalise ning puhta elukeskkonna täna ja tulevikus. Säästva turismi kontseptsioon võeti vastu Rio de Janero konverentsil 1992. aastal ja see põhineb säästva arengu põhimõtetel. Säästva turismi puhul on kogu turismimajandus kohandatud säästva arengu nõuetele.

 

Ökoturism on vastutustundlik reisimine, mis toetab loodus- ja kultuuripärandi säilimist ning kohalike elanike heaolu (Rahvusvaheline Ökoturismi Ühendus, Eesti Ökoturismi Ühendus, Maailma Looduse Fondi Rootsi osakond). Ökoturismi all mõistetakse eelkõige säästva turismi arenenumat ja rangemini reguleeritud vormi. See on kvaliteetturism, mis teadlikult väärtustab loodust ja kultuuri ning püüab tõsta kohalike elanike heaolu läbi turismi.

 

Ökoturismil on 5 põhilist kriteeriumi, mida nii ökoturist kui reisikorraldaja eriti hoolikalt silmas pidama peavad:

    1.  Turistide arv peab lähtuma piirkonna taluvusvõimest:

  • Ökoloogiline tasand märgib piiri, millest suurema külastuste või külastajate arvu korral kaasnevad pöördumatud muutused piirkonna kooslustes;
  • Sotsiaalne tasand määrab kohaliku elanikkonna kannatuse: kui turiste on liiga palju, ei taheta külastajaid enam heal meelel vastu võtta;
  • Turistlik ehk kvantitatiivne tasand – külastajate piirarv, millest suurema külastuste arvu korral kaob reisikoha ainulaadsuse mulje.

    2. Kohalike elanike heaolu tagamine – turism loob lisandväärtust kohalike elanike olemasolevale põhisissetulekule (turismist saadav tulu püütakse jätta külastatavasse piirkonda – ostetakse kohalikku toodangut, süüakse kohapeal, tellitakse kohalik giid jne).

  3. Erinevate huvigruppide vaheline koostöö – on oluline, et toimuks looduskaitsjate, muinsuskaitsjate, omavalitsuste, kohalike turismiettevõtete ja teiste kohalike ettevõtjate vaheline koostöö.

   4. Loodusel ja kultuuril on väärtus – tegemist on piiratud ressurssidega, mida ei tohi üle koormata, muidu need kaovad ja koos nendega saadav tulu.

    5.  Vastutustundlik turundus – turundus on selline, mis tekitab kliendis realistlikke ootusi ning esitab nõudmisi nii turismiettevõtjale kui ka turistile.

 

Ökoturism on turismi ettevõtlusvorm, mis teeb kõik selleks, et turismist tulevad negatiivsed mõjud oleksid minimaalsed ja positiivsed mõjud maksimaalsed. Ökoturism toimub peamiselt väljaspool otseseid turismirajatisi, on enamasti väikesemahuline, toimub väikestes gruppides, pöörab oluliselt tähelepanu loodusele ja kultuurile ning toetab aktiivselt loodus- ja muinsuskaitset. Võrreldes traditsioonilise turismiga on see palju raskemini teostatav ning nõuab palju enam nii turistilt kui reisikorraldajalt.

 

Lähtuvalt mõju iseloomust, on ettevõtte ühiskondlik vastutus majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane. See tähendab majandusliku, keskkonna- ja sotsiaalse mõõtme integreerimist ettevõtte juhtimisse ja tegevusse, arvestades erinevate huvidega ning luues lisaväärtust kõigile asjaosalistele. Siinkohal ei ole oluline küsimus „mida ettevõte teeb“, vaid „kuidas teeb“ (MTÜ Lahemaa Ökoturism osales 2014. aastal jätkusuutliku ettevõtte indeksis ning talle omistati hõbetaseme kvaliteedimärgis). www.csr.ee

 

Turistid otsivad kohavaimu ehk selgelt välja paistva identiteediga kohti ja piirkondi. Identiteet on inimese suurim vara, mis aitab iseennast üha uuesti taasleida ehk kohaneda väliskeskkonnas toimuvate muudatustega. Identiteeti kannavad traditsioonilised maastikud ja tavad.

Ekskursiooni ülesehitamine on teadlik protsess:
• Giid on koha esindaja
• Giid lähtub kliendist
• Giid arvestab keskkonnaga (Elina Aro 2013).

 

Mida rohkem inimene eemaldub loodusest, seda vähem oluliseks muutub keskkonnaga arvestamine, nii ka giiditöös. Giidi jaoks on ühtviisi olulised ressursid nii klient kui vaatamisväärsused. Kuna loodus- ja pärandkultuurmaastikud eksisteerivad õhkõrnas tasakaalus ning giiditööst võib otseselt ressursi säilimine sõltuda, tulebki võimalikult keskkonda arvestavalt tegutseda. Loodus- ja pärandkultuurmaastikel peab aegajalt kliendi heaolu vähendama, et keskkond säiliks. Looduse ja kultuuriväärtuste vahendamisel sobiks kasutada külalise (kliendi) ja võõrustaja (teenindaja) suhet. Käitumisreeglid kehtestab: kohalik kogukond, kaitseala valitseja ja giid, tuginedes oma kogemustele ning vaistule. Sellistes tingimustes ei pruugi ka giid ise olla võõrustaja rollis, vaid võib olla samamoodi külaline nagu klientki. Ökoturismis on turist vaatleja, mitte mõjutaja nagu kohalik elanik. Turisti ei ole ilmtingimata kõikjale vaja viia. Loodusgiidi ülim ülesanne on kasutada meie loodust ja kultuuripärandit nii, et selle juures kumbagi ei kahjusta. Me ei tohi olla nõnda sagedased külalised, et sellega muudaksime kohalike (inimesed, loomad, taimed, …) igapäevast elukorraldust. Massiturism pole väär, aga see ei sobi kõikjale ühtmoodi hästi.